LOODUSE VÕIMALUSED
 

KODUAIA VILJADE MÜRGISEKS MUUTUMISEST


Mida peaks teadma väetistest, et mitte saada mürgitust oma koduaia viljadest? Kas sõnnik ja kompost on ohutumad ja kasulikumad kui poest ostetud väetised? Kuidas vältida pinnase üleküllastamist väetistega ja väetiste ladestumist? Et vastata neile küsimustele, tuleb mõista, mis on vajalik taime kasvuks ja kust see „toit“ võib tulla.

 

Kõik me teame, et taime normaalseks kasvuks on minimaalselt vajalikud vähemalt kolm elementi: lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Taimede juured imavad pinnasest neid vees lahustunud elemente. Neist tuntuim ühend on nitraat, lämmastiku allikas.

 

On olemas terve tööstus, mis toodab vahendeid köögi – ja puuviljade nitraadisisalduse kiireks määramiseks. Inimesed kardavad nitraadimürgitust – ja mitte asjata.  Kui nitraadid satuvad meie seedetrakti piisavas koguses, muutuvad nad nitrititeks – ja see on inimese jaoks tõeline mürk. Kui nitritid satuvad verre, muundavad nad selle koostist ja siis kaotab veri oma võime transportida hapnikku ja süsihappegaasi. Inimesel kujunevad välja aneemiaga sarnased haigusesümptomid.

 

Meie organismis on selle protsessi tagasipööramise protsessi mehhanism, aga paraku töötab see vaid juhul, kui verre satub väheses koguses nitraate. Just seetõttu on oluline kontrollida nitraatide kogust taimedes.

Väga hea oleks, kui saaks nitraadid taimedest üldse eemaldada. Paraku on see võimatu, sest ilma lämmastikuta taimed ei kasva. Seega võib lahenduseks olla valmisväetiste väljavahetamine omavalmistatud „orgaaniliste“, kompostist, sõnnikust ja muust sarnasest materjalist väetistega.

 

Nitraate saab sõnnikust või kompostist sama edukalt kui väetisetööstusest. Pole olemas ohtlikku või ohutut nitraati, orgaanilist või keemilist. Taime jaoks pole nitraadi päritolu üldse oluline. Selle valem on üks ja seesama – üks lämmastikuaatom ja kolm hapnikuaatomit, ehk siis ohtu kujutab ennast mitte konkreetne nitraat, vaid selle kontsentratsioon.

 

Ja vot siin peitubki peamine probleem, millest räägitakse ja kirjutatakse vähe. „Orgaanilise“ taimekasvatuse harrastamine ilma piisavate teadmisteta on ohtlik. Sõnnikuga taime üle väetada on palju lihtsam, kui valmisväetisega, mis on poest ostetud. Taimed ei toitu sõnikust, vaid nitraadist, mis selles leidub. Aga kui suur kogus nitraate on maha laotatud sõnnikus, ei tee kunagi keegi eelnevalt kindlaks – ja selle põhjus on järgmine.

 

Nitraatide moodustumine mahalaotatud materjalis on mitmeastmeline. Esimeses etapis moodustub ammoniaak, mis teeb veel mitu muutust. Ühtede bakterite toimel muutub ammoniaak nitritiks, mis teiste bakterite toimel muutub nitraadiks. Igas etapis sõltub tulemus sellest, millised on ilmastikutingimused – temperatuur, sademete hulk, päikeseliste päevade hilk jne. See tähendab, et viies aastast aastasse põllule täpselt sama koguse sõnnikut, saadakse iga kord erinev hulk nitraate. Mõnikord on see kogus taimede kasvuks piisav, mõni kord puudulik, mõnikord ületab märkimisväärselt kõiki norme – ja kõik see seögub paraku alles protsessi lõpuks.

 

Kuidas siis hoida ära pinnase ja taimede üleväetamist? Kõige kindlam meetod on järgida agronoomide täpseid juhendeid, teha regulaarselt pinnaseanalüüse ja õigeaegselt teostada meetmeid pinnase koostise normaliseerimiseks. Kõige lihtsam ja odavam meetod on nii pinnase saastumist, kui ka taimede toiteelementidega üledoseerimist ära hoida suutvate naturaalsete regulaatorite kasutamine.

 

Üheks selliseks regulaatoriks on suure ioonivahetusvõimega mineraal – looduslik tseoliit, mis mitte ainult reguleerib taimele kergelt kättesaadavaid elemente, vaid ka parandab pinanse füüsikalisi omadusi. Seetõttu kutsutakse teda ka pinnase konditsioneeriks.

Ülalpool tooduud kirjeldus on veelkordseks kinnituseks, et teamised – see on jõud. Ainult täielik meie aiamaadel toimuvate protsesside mõistmine annab garantii, et me kasvatame tõepoolest kasulikku saaki.